Sind surmani ju tahan
Ma kalliks pidada………….
Päike särab. Kraadiklaas näitab otse päikese käes +10c. Puuladvas siristab linnuke rõõmsalt. Justkui terake kevadet. On 21.02 kell 2.12. Mina tegutsen õues.
Labidas kolksub vastu külmunud maad. Kaevan ja keha läheb soojaks. Uuristan kivide vahel. Kuuse all raiun läbi mõned juured ja viskan mulda välja. Raskelt läheb see kaevamine. Paganama kurvalt. Siia kena kuuse alla tuleb Rexu viimne puhkepaik. Kevadel paistab päike selle peale. Nagu praegugi. Siit kõrvalt viib teerada jõe äärde. Rada mida oleme pikki aastaid koos astunud. Paarkümmend aastat. Vähemalt kaks tavalise koera elu. Rex pole tavaline.
Ta tuli mu ellu siis kui olin veel tõsine karate treener. Ta oli üks kahest viimasest kutsikast naabri peres. Järgmine päev oleks ta läinud päris ära. Igaveseks. Toodi ta Raini, mu poja, sünnipäevaks. Kena sinine lint kaelas. Meil polnud plaanis koera võtta, aga lapsed korraldasid asja ära. Ta jääb, oli mu kindel otsus. Me kasvasime kiirelt ühte. Jalutuskäigud Männikul kodu lähedal metsas. Siis pikad metsaringid Kautla kandis marjul, seenel, niisama. Ta oli noor, väsis. Puhkasime, jagasime võileiba. Ta jõi mu peo pealt vett, mida pudeliga kaasas kandsin. Mina mediteerisin, tema ka. Mu tütar Mai hakkas käima temaga koerte koolis. Õppis kiirelt ja sai mõnusaks haritud koeraks. Käis paljudel võistlustel.
Mu pojal oli koolis lemmiklooma päev. Rex oli kaasas. Päeva lõpus oli kassi ja koerte näitus. Kohal oli kutsasi terve linna pealt. Kohtunikud kohal. Koerad pidid tegema katseid. Kohal oli ka pudel. Tõsine tšempion, rahvusvaheliste võistluste võitja. Ta läks enesekindlalt katsetele. Koos oma täiskasvanud saatjaga. Kõik oli perfektne. Punktisumma võttis jalust maha. Siis tuli Rexu kord. Rain ütles, et läheb ise Rexuga. Nad olid koos harjutanud. Kui nägin kuidas Rex vaatas Rainile silma, siis teadsin, et võitjad tulevad. Algas etteaste. Raini klassikaaslase plaksutasid ja ulgusid – Rex, Rain, Rex, Rain… Kõik läks õlitatult. Mida erilist oli selles esinemise. Tulemus, jah nad võitsid. Nendes oli see eriline side ja lähedus.
Olen käinud Rexuga kõikjal. Matkad, jooksud, ujumised. Kahekesi päevade viisi metsas. Oleme jaganud viimast leivatükki, söönud pidusööke ja paastunud. Ta on olnud nii auto tagaistmel, kui pakiruumis, kuhu ta ennast ka salaja sokutas. Vaadanud pealt mu karate tunde ja tervendamisi. Osalenud nendes. Jooksnud sadade kilomeetrite viisi mu ratta kõrval. Aastast, aastasse igal hommikul kui lapsed Pesast kooli viidi jooksis ta auto ees mõisa juurde ja tagasi. Hommikul ja õhtul. Ta on ujunud kilomeetrite viisi paadi taga, kui kanuuga Pesa talust Jõgisoole sõitsime. Küla talgutel ja pidudel olnud. Kaitseliidu ja reservohvitseridega on ta käinud õppustel. Lasketiirud, ööbimised telgis, vedanud haavatu kelku. Jääretked pranglile. Eneseleidmise Erna. Matkad eneseotsijatega siin ja seal. Maganud nii suvel kui talvel minu või kellegi teise jalgadel. Jaganud oma keha ja hingesoojust. Sellele lisas veel 1001 tegemist.
Kõige raskemad on olnud minu välismaal viibimise ajad. Ta ootas. Ja ühekorra läks otsima. Läks ja kadus ise. See oli mulle paras katsumus. Sõitsin ringi lähiümbruses. Kuulutused üles, kirjad koerteportaali. Umbes kahe kuu pärast tuleb kõne Kehrast. Rex on leitud. Leidja küsib – kas sa soovid teda ära müüa. Ta on nii tark, südamlik ja sõnakuulelik. Jõudis üks hetk kellegi peresse. Nädal võttis aega mu kontaktide leidmiseks, selle jooksul jõudis pere temasse kiinduda.
Sõidan Kehra poole. Linnulennult on sinna 60km. Kuidas ta sinna jõudis. Leidja räägib, et oli teda Kehra kandis nähtud. Sealt paarkümmend kilomeetrit on meie metsamaja. Vast üritas sinna minna mind otsima. Kehra ümbruses oli ta jooksnud jalgratturitel sabas. Otsis. Hakkan kohale jõudma. Panem tööriided selga. Ilm on porine. Tean, mis mind ootab. Ta jookseb mulle vastu, hüppame, kallistame, musitame. Leidja küsib veelkord, kas siiski müüa ei soovi. Tänan ja maksan leiutasu. Selle eest saaks mitu siniverelist kutsikat. Aga mitte ühtegi Rexu. Rexul oli kaks pesakonda poegi.Üks kutsikas leidis kodu politseiniku peres. Ta on nüüd välja koolitatud inimeste otsija. Paar aastat tagasi oli pilt lehes. Nimi Berry. Jutt juures, kuidas ta ühe vanahärra metsast leidis.
Aga aeg teeb oma töö. Sel kevadel hakkasid jooksuringid väiksemaks jääma. Sügise poole lonkis kaasas kui kodu ümbruses inimestega jalutasin. Raamatu esitluse ajal käis metsas. Jalad ei kandnud, aga tahe oli võimas. Ta ei soovinud koti peal pensioni veeta. Paar päeva tagasi läksid jalad käest ära, ei ühtegi sammu enam. Ka neelamine, lakkumine lõppes. Värises ja üritas end jalule ajada. Niuksus valust aga tagajalad ei kuulanud. Esikäppadega lohistas end ringi. Andsin peost juua ja proovisin toitu suhu panna. Ei. Tegin oma väega mis suutsin. Magasin ta kõrval. Miski temas soovis jäädavalt minna aga me polnud selleks valmis. Mulle sosistati kõrva kuidas normaalsed koerad saavad süsti või kuuli. Meie pole normaalsed. Miski on tegemata ja ma pean selle endas leidma, mida teha. Räägin Rexuga. Oled vaba, ma saan hakkama, mine rahus. Ma Armastan Sind. Tule mu unenägudesse kui soovid ja juhata mind. Klomp on kurgus. Rexu tulevad vaatama paar sõpra. Abi pole.
Õhtul lesin Rexu kõrval. Jõuame üksteise hinge. Saan temaga hea ühenduse. Ta räägib.
Mu sõber, kõik siin ilmas on kaduv. Sinu teadmiste juures peaksid ammu mõistma, et miski pole igavene. Ei mina, ega sina. Lepi sellega. Mida rutem, seda parem. Sul tuleb elus veel palju lahti laskmisi. Ma tean, kui lahkusid su isa ja onud-tädid, sõbrad, olid sa suht heas meeles. Tegid ka teistel inimestel meele heaks. Panid nad naeratama. See oli nii ka siis, kui aitasid võõraid inimesi oma teekonda lõpetada. Leia ka nüüd endas see jõud. Lõpeta meie ühine teekond. Tee endal ja minul lahkumine kergeks. See on minu viimane õppetund sulle kui oleme füüsiliselt koos.
Tee see katsumus nii läbi, et me mõlemad kasvame. Ma tean, me pole juba pikalt söönud. Nagu sina, nii minagi. Meie sensitiivsus on üleval. Sa pead ise ära tundma, mida teha. Ma ei saa sulle ette öelda. Keskendu, ole, mediteeri. Kui ei leia lahendust, ära karda abi otsida.
Ärkan põhkudel Rexu kõrval. Ta magab. Lõdisen, jalad on jäätükid. Miinus 17c väljas. Temal on tekk peal. Mina niisama pikutan. Ütlen Rexule. Kui midagi on, anna märku. Ronin magamiskotti. Külm, aga uinun varsti. Mind äratab kerge korin. Nats nagu ulgumine. Ei see pole lõpp. Ta tahab haukuda. Häält ei tule. Korin, ragin. Tuleb haugatus, siis juba kõvem. Nüüd ta haugub täiega. Nagu oma parimatel päevadel. Olen teda viimased päevad hooldanud, koristanud, teisele küljele keeranud. Nüüd ta näitab, kuidas tegutseda. Võta end kokku mees. Kui vaja küsi ja otsi abi. Nii nagu teistele soovitad. Räägin naisega. Arutame mida teha. Siis helistan sõbrale. Kuidas edasi, mu pea ei jaga. Olen kergelt autis. Nagu inimesed, kes minu juurde tulevad. Aga abi on alati olemas, kui seda otsid. Mõtleme koos.
Anna Rexu lahkumisele tähendus. Ta läheb teise ilma, las võtab endaga kaasa kõik selle, mis sind enam ei teeni. Tal on see võimalus. Ta ootab sult ülesannet, nii on ka temal lihtne. Sõdurid lähevad kindalameelselt surma, kui neil on ülesanne. Missioon millegi suurema nimel. Peale kõnet lähen küüni. Panen küünla põlema, taon trummi, mängin parmupilli, helisev kauss annab meile oma hääle. Kettad helisevad. Aeg läheb. Räägin Rexuga. Tule mu unenägudesse kui sul on mulle miskit edasi and. Me jääme alati kokku. Armastan sind, nii nagu sina mind. Ta saab ülesande. Võtab midagi ühes oma retkele.
Ta naeratab ja soovib üksi olla. Tal on ülesanne, see teeb ta lahkumise kergeks. Me ei saa koos olla. Minu vägi hoiab teda elus. Aga on hetk, kus ta peab sättima minekule.
Lähen tuppa. Loen, mõtisklen. Tegelen igapäevaste asjadega.
Nüüd on aeg. Lähen küüni. Rex magab. Värinad ja tõmblused on kadunud. Panen käe ta kaelale. Rex tõstab korraks pead ja müksab mind ninaga. Pea vajub kohe põhkudele. See oli ta viimane liigutus. Suust tuleb aurupilvi hingamise rütmis. Need jäävad väiksemaks. Hoian käsi ta peal ja räägin armastusest, meie pikast teekonnast. Meie imelisele koos veedetud elule. Kolmandik mu elust ja terve tema elu olime üksteise armastavad saatjad. Tema oli see, kes õpetas mulle tingimusteta armastust. Ta õpetas mind mõtlema, paastuma, kõndima. Nägema ilu. Nautima hetki. Mediteerima kus iganes. Kui lamasin ja olin omas maailmas, lebas ta mu kõrval. Kui tulin tagasi siia ja praegu tundis selle ära ja pani oma nina mu kõhule. Vahel lakkus nägu. Ta ütles: “Olen alati sinu jaoks olemas”. Ta müksas, lakkus, haugatas. Tema ütles nii – ma armastan Sind.
Aurupilved kaovad. Silm muutub tuhmiks ja klaasistub. Silitan, mõtisklen. Võtan trummi, panen kausi helisema. Saadan Sõbra teele. Ma olen talle tänulik. Ta pidas vastu kuni sain viimased õpetunnid tehtud. Ega tal polnud kerge. Minul ka. Tõmblusedd värinad, lootusetud katsed jalule tõusta. Niutsumine vahele. Inimesed viivad tavaliselt oma sõbra velskri juurde. Et ei piinleks. Kas ka tegelikult. Praegu tean midagi enamat. Loomad proovivad edasi anda viimast sõnumit. Pakuvad parimat. Alati. Meie ei kannata seda välja. Ega see kerge polegi. Aga kindlasti liiguvad uuele tasandile kõik, kes vastu peavad. Loomad ja inimesed. Need on minu mõtted. Igaüks teeb nagu talle õige.
Õhtul tuleb naine lastega. Ka meie kiisu Kalla on linnast kohal.Päikseloojang, taevas on roosakaskollane. Ilus talveõhtu. Sängitame Rexu kuuse alla. Valisin seda kuuske pikalt. Minu istutatud puu. Kuuseoksad alla ja peale, natuke põhku pehmuseks. Teki sisse ja rahus puhkama. Oleme haua ääres. Mängin helisevat kaussi. Kurbus. Olga ütleb, et tunneb Rexu kohalolu. Kalla vaatab pingsalt mu parema jala kõrvale. Tuleb ligi ja nuusutab õhku. Loomad näevad ja tajuvad märksa rohkem. Ma naeratan. Ma näen. On palju silmaga nähtamatuid asju. Tajun soojust mu parema jala vastas. Ta on kohal. Istume toas. Igaüks meenutab midagi Rexust. Kuidas seenelkäikudel koduteed näitas, sitsis, ujus ja kaikaid veest välja tõi, palli mängis.
Täna on uus päev, päike tõuseb ja särab imeliselt. Mina klõbistan arvuti taga midagi endast välja. Ega see kerge pole. Kirjutan ja naeratan. Rex väärib seda. Nii palju ilusat tuleb meelde. Seda on kolossaalne hulk. See on minu ja Rexu mõnus ja seiklusrikas elu. Kõike ei jõua kirja panna. Ega pole mõtetki. Vaja tegutseda, vaja sööma hakata, paastusin koos Rexuga. Elu läheb edasi. Meile kõigile on hea kui me kinni ei jää.
Vanadel eestlastel olid pööripäevad olulisemad kui jõulud ja lihavõtted, ristilöömised ja ülestõusmised. Looja oli igaühe südames. Taara tammik oli koht kuhu ühiselt koguneti, et avada oma süda. Pesu pesemine jõekäärus muutus puhastusest laadimiseks looja väega. Päev oli hommikust õhtuni sinuga. Aastaajad olid päris, mitte kalendris.
Hei matkasõber.
Ootan kõiki, kes Rexu mäletavad ja ka neid, kes teda ei tea. Teeme matka, meenutame Rexu, naudime täiskuud. Põletame lõket. Teeme metsas tiiru. See meeldib Rexule.
Tere Hea Teekaaslane.
saatmine...
