Rex – minu viimased õppetunnid

Sind surmani ju tahan
Ma kalliks pidada………….

Päike särab. Kraadiklaas näitab otse päikese käes +10c. Puuladvas siristab linnuke rõõmsalt. Justkui terake kevadet. On 21.02 kell 2.12. Mina tegutsen õues.
Labidas kolksub vastu külmunud maad. Kaevan ja keha läheb soojaks. Uuristan kivide vahel. Kuuse all raiun läbi mõned juured ja viskan mulda välja. Raskelt läheb see kaevamine. Paganama kurvalt. Siia kena kuuse alla tuleb Rexu viimne puhkepaik. Kevadel paistab päike selle peale. Nagu praegugi. Siit kõrvalt viib teerada jõe äärde. Rada mida oleme pikki aastaid koos astunud. Paarkümmend aastat. Vähemalt kaks tavalise koera elu. Rex pole tavaline.

Ta tuli mu ellu siis kui olin veel tõsine karate treener. Ta oli üks kahest viimasest kutsikast naabri peres. Järgmine päev oleks ta läinud päris ära. Igaveseks. Toodi ta Raini, mu poja, sünnipäevaks. Kena sinine lint kaelas. Meil polnud plaanis koera võtta, aga lapsed korraldasid asja ära. Ta jääb, oli mu kindel otsus. Me kasvasime kiirelt ühte. Jalutuskäigud Männikul kodu lähedal metsas. Siis pikad metsaringid Kautla kandis marjul, seenel, niisama. Ta oli noor, väsis. Puhkasime, jagasime võileiba. Ta jõi mu peo pealt vett, mida pudeliga kaasas kandsin. Mina mediteerisin, tema ka. Mu tütar Mai hakkas käima temaga koerte koolis. Õppis kiirelt ja sai mõnusaks haritud koeraks. Käis paljudel võistlustel.
Mu pojal oli koolis lemmiklooma päev. Rex oli kaasas. Päeva lõpus oli kassi ja koerte näitus. Kohal oli kutsasi terve linna pealt. Kohtunikud kohal. Koerad pidid tegema katseid. Kohal oli ka pudel. Tõsine tšempion, rahvusvaheliste võistluste võitja. Ta läks enesekindlalt katsetele. Koos oma täiskasvanud saatjaga. Kõik oli perfektne. Punktisumma võttis jalust maha. Siis tuli Rexu kord. Rain ütles, et läheb ise Rexuga. Nad olid koos harjutanud. Kui nägin kuidas Rex vaatas Rainile silma, siis teadsin, et võitjad tulevad. Algas etteaste. Raini klassikaaslase plaksutasid ja ulgusid – Rex, Rain, Rex, Rain… Kõik läks õlitatult. Mida erilist oli selles esinemise. Tulemus, jah nad võitsid. Nendes oli see eriline side ja lähedus.

Olen käinud Rexuga kõikjal. Matkad, jooksud, ujumised. Kahekesi päevade viisi metsas. Oleme jaganud viimast leivatükki, söönud pidusööke ja paastunud. Ta on olnud nii auto tagaistmel, kui pakiruumis, kuhu ta ennast ka salaja sokutas. Vaadanud pealt mu karate tunde ja tervendamisi. Osalenud nendes. Jooksnud sadade kilomeetrite viisi mu ratta kõrval. Aastast, aastasse igal hommikul kui lapsed Pesast kooli viidi jooksis ta auto ees mõisa juurde ja tagasi. Hommikul ja õhtul. Ta on ujunud kilomeetrite viisi paadi taga, kui kanuuga Pesa talust Jõgisoole sõitsime. Küla talgutel ja pidudel olnud. Kaitseliidu ja reservohvitseridega on ta käinud õppustel. Lasketiirud, ööbimised telgis, vedanud haavatu kelku. Jääretked pranglile. Eneseleidmise Erna. Matkad eneseotsijatega siin ja seal. Maganud nii suvel kui talvel minu või kellegi teise jalgadel. Jaganud oma keha ja hingesoojust. Sellele lisas veel 1001 tegemist.

Kõige raskemad on olnud minu välismaal viibimise ajad. Ta ootas. Ja ühekorra läks otsima. Läks ja kadus ise. See oli mulle paras katsumus. Sõitsin ringi lähiümbruses. Kuulutused üles, kirjad koerteportaali. Umbes kahe kuu pärast tuleb kõne Kehrast. Rex on leitud. Leidja küsib – kas sa soovid teda ära müüa. Ta on nii tark, südamlik ja sõnakuulelik. Jõudis üks hetk kellegi peresse. Nädal võttis aega mu kontaktide leidmiseks, selle jooksul jõudis pere temasse kiinduda.

Sõidan Kehra poole. Linnulennult on sinna 60km. Kuidas ta sinna jõudis. Leidja räägib, et oli teda Kehra kandis nähtud. Sealt paarkümmend kilomeetrit on meie metsamaja. Vast üritas sinna minna mind otsima. Kehra ümbruses oli ta jooksnud jalgratturitel sabas. Otsis. Hakkan kohale jõudma. Panem tööriided selga. Ilm on porine. Tean, mis mind ootab. Ta jookseb mulle vastu, hüppame, kallistame, musitame. Leidja küsib veelkord, kas siiski müüa ei soovi. Tänan ja maksan leiutasu. Selle eest saaks mitu siniverelist kutsikat. Aga mitte ühtegi Rexu. Rexul oli kaks pesakonda poegi.Üks kutsikas leidis kodu politseiniku peres. Ta on nüüd välja koolitatud inimeste otsija. Paar aastat tagasi oli pilt lehes. Nimi Berry. Jutt juures, kuidas ta ühe vanahärra metsast leidis.

Aga aeg teeb oma töö. Sel kevadel hakkasid jooksuringid väiksemaks jääma. Sügise poole lonkis kaasas kui kodu ümbruses inimestega jalutasin. Raamatu esitluse ajal käis metsas. Jalad ei kandnud, aga tahe oli võimas. Ta ei soovinud koti peal pensioni veeta. Paar päeva tagasi läksid jalad käest ära, ei ühtegi sammu enam. Ka neelamine, lakkumine lõppes. Värises ja üritas end jalule ajada. Niuksus valust aga tagajalad ei kuulanud. Esikäppadega lohistas end ringi. Andsin peost juua ja proovisin toitu suhu panna. Ei. Tegin oma väega mis suutsin. Magasin ta kõrval. Miski temas soovis jäädavalt minna aga me polnud selleks valmis. Mulle sosistati kõrva kuidas normaalsed koerad saavad süsti või kuuli. Meie pole normaalsed. Miski on tegemata ja ma pean selle endas leidma, mida teha. Räägin Rexuga. Oled vaba, ma saan hakkama, mine rahus. Ma Armastan Sind. Tule mu unenägudesse kui soovid ja juhata mind. Klomp on kurgus. Rexu tulevad vaatama paar sõpra. Abi pole.
Õhtul lesin Rexu kõrval. Jõuame üksteise hinge. Saan temaga hea ühenduse. Ta räägib.
Mu sõber, kõik siin ilmas on kaduv. Sinu teadmiste juures peaksid ammu mõistma, et miski pole igavene. Ei mina, ega sina. Lepi sellega. Mida rutem, seda parem. Sul tuleb elus veel palju lahti laskmisi. Ma tean, kui lahkusid su isa ja onud-tädid, sõbrad, olid sa suht heas meeles. Tegid ka teistel inimestel meele heaks. Panid nad naeratama. See oli nii ka siis, kui aitasid võõraid inimesi oma teekonda lõpetada. Leia ka nüüd endas see jõud. Lõpeta meie ühine teekond. Tee endal ja minul lahkumine kergeks. See on minu viimane õppetund sulle kui oleme füüsiliselt koos.

Tee see katsumus nii läbi, et me mõlemad kasvame. Ma tean, me pole juba pikalt söönud. Nagu sina, nii minagi. Meie sensitiivsus on üleval. Sa pead ise ära tundma, mida teha. Ma ei saa sulle ette öelda. Keskendu, ole, mediteeri. Kui ei leia lahendust, ära karda abi otsida.
Ärkan põhkudel Rexu kõrval. Ta magab. Lõdisen, jalad on jäätükid. Miinus 17c väljas. Temal on tekk peal. Mina niisama pikutan. Ütlen Rexule. Kui midagi on, anna märku. Ronin magamiskotti. Külm, aga uinun varsti. Mind äratab kerge korin. Nats nagu ulgumine. Ei see pole lõpp. Ta tahab haukuda. Häält ei tule. Korin, ragin. Tuleb haugatus, siis juba kõvem. Nüüd ta haugub täiega. Nagu oma parimatel päevadel. Olen teda viimased päevad hooldanud, koristanud, teisele küljele keeranud. Nüüd ta näitab, kuidas tegutseda. Võta end kokku mees. Kui vaja küsi ja otsi abi. Nii nagu teistele soovitad. Räägin naisega. Arutame mida teha. Siis helistan sõbrale. Kuidas edasi, mu pea ei jaga. Olen kergelt autis. Nagu inimesed, kes minu juurde tulevad. Aga abi on alati olemas, kui seda otsid. Mõtleme koos.

Anna Rexu lahkumisele tähendus. Ta läheb teise ilma, las võtab endaga kaasa kõik selle, mis sind enam ei teeni. Tal on see võimalus. Ta ootab sult ülesannet, nii on ka temal lihtne. Sõdurid lähevad kindalameelselt surma, kui neil on ülesanne. Missioon millegi suurema nimel. Peale kõnet lähen küüni. Panen küünla põlema, taon trummi, mängin parmupilli, helisev kauss annab meile oma hääle. Kettad helisevad. Aeg läheb. Räägin Rexuga. Tule mu unenägudesse kui sul on mulle miskit edasi and. Me jääme alati kokku. Armastan sind, nii nagu sina mind. Ta saab ülesande. Võtab midagi ühes oma retkele.
Ta naeratab ja soovib üksi olla. Tal on ülesanne, see teeb ta lahkumise kergeks. Me ei saa koos olla. Minu vägi hoiab teda elus. Aga on hetk, kus ta peab sättima minekule.
Lähen tuppa. Loen, mõtisklen. Tegelen igapäevaste asjadega.

Nüüd on aeg. Lähen küüni. Rex magab. Värinad ja tõmblused on kadunud. Panen käe ta kaelale. Rex tõstab korraks pead ja müksab mind ninaga. Pea vajub kohe põhkudele. See oli ta viimane liigutus. Suust tuleb aurupilvi hingamise rütmis. Need jäävad väiksemaks. Hoian käsi ta peal ja räägin armastusest, meie pikast teekonnast. Meie imelisele koos veedetud elule. Kolmandik mu elust ja terve tema elu olime üksteise armastavad saatjad. Tema oli see, kes õpetas mulle tingimusteta armastust. Ta õpetas mind mõtlema, paastuma, kõndima. Nägema ilu. Nautima hetki. Mediteerima kus iganes. Kui lamasin ja olin omas maailmas, lebas ta mu kõrval. Kui tulin tagasi siia ja praegu tundis selle ära ja pani oma nina mu kõhule. Vahel lakkus nägu. Ta ütles: “Olen alati sinu jaoks olemas”. Ta müksas, lakkus, haugatas. Tema ütles nii – ma armastan Sind.

Aurupilved kaovad. Silm muutub tuhmiks ja klaasistub. Silitan, mõtisklen. Võtan trummi, panen kausi helisema. Saadan Sõbra teele. Ma olen talle tänulik. Ta pidas vastu kuni sain viimased õpetunnid tehtud. Ega tal polnud kerge. Minul ka. Tõmblusedd värinad, lootusetud katsed jalule tõusta. Niutsumine vahele. Inimesed viivad tavaliselt oma sõbra velskri juurde. Et ei piinleks. Kas ka tegelikult. Praegu tean midagi enamat. Loomad proovivad edasi anda viimast sõnumit. Pakuvad parimat. Alati. Meie ei kannata seda välja. Ega see kerge polegi. Aga kindlasti liiguvad uuele tasandile kõik, kes vastu peavad. Loomad ja inimesed. Need on minu mõtted. Igaüks teeb nagu talle õige.

Õhtul tuleb naine lastega. Ka meie kiisu Kalla on linnast kohal.Päikseloojang, taevas on roosakaskollane. Ilus talveõhtu. Sängitame Rexu kuuse alla. Valisin seda kuuske pikalt. Minu istutatud puu. Kuuseoksad alla ja peale, natuke põhku pehmuseks. Teki sisse ja rahus puhkama. Oleme haua ääres. Mängin helisevat kaussi. Kurbus. Olga ütleb, et tunneb Rexu kohalolu. Kalla vaatab pingsalt mu parema jala kõrvale. Tuleb ligi ja nuusutab õhku. Loomad näevad ja tajuvad märksa rohkem. Ma naeratan. Ma näen. On palju silmaga nähtamatuid asju. Tajun soojust mu parema jala vastas. Ta on kohal. Istume toas. Igaüks meenutab midagi Rexust. Kuidas seenelkäikudel koduteed näitas, sitsis, ujus ja kaikaid veest välja tõi, palli mängis.

Täna on uus päev, päike tõuseb ja särab imeliselt. Mina klõbistan arvuti taga midagi endast välja. Ega see kerge pole. Kirjutan ja naeratan. Rex väärib seda. Nii palju ilusat tuleb meelde. Seda on kolossaalne hulk. See on minu ja Rexu mõnus ja seiklusrikas elu. Kõike ei jõua kirja panna. Ega pole mõtetki. Vaja tegutseda, vaja sööma hakata, paastusin koos Rexuga. Elu läheb edasi. Meile kõigile on hea kui me kinni ei jää.

Rubriigid: ettevotmised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Rex – minu viimased õppetunnid on saanud 2 vastust

  1. Siret kirjutab:

    Ralfi sõbra Rexu viimased päevad selles maises kehastuses.

    Tulles Austraaliast ema sünnipäevale polnud mul aimugi, et selle mõne päeva jooksul mis mul Eestis oli olla ka Ralfi koer Rex ennast viimasele teekonnale hakkas sättima. Nii, et selline meenutuslugu Rexust ja Ralfist, siis ka minu poolt :
    Kui mul vasardasid peas surma mõtted enne reisi oma emast- kui ma nyyd ei lähe ei pruugi ma oma ema enam elusana näha jne. Siis osutus see siiski vääraks, sest ma nägin oma silmaga, kui heas vormis mu ema on, et üldse kohe ei ütlegi, et 70 sai. Nii, et oma silm on kuningas ja mu sisetunne osutus õnneks valeks oma ema suhtes.
    Samas siiski ilma surma kogemuseta see reis ma ei pääsenud, sest Ralf oli oma 20 aastase koera pärast mures, kuna koer ei võtnud enam jalgu alla -süüa ega juua ei soovinud. Saan aru, kui kurb ja intiimne kogemus see Ralfi jaoks oli ning sellisel hetkel pigem eelistatakse üksi olla. Samas siiski ta lubas mul läbi tulla ning osa saada oma sõbrakese viimastest päevadest.
    Läksingi esmaspäeval teda vaatama ja nägin tema vaprat sõbrakest Rex’i, kes mulle eelmisel Eesti külastusel hinge läks oma headuse ning ehtsa oleku ja olemisega.
    Seega, kas oli nüüd mu surma mõtted enne reisi mis mul peas vasardasid juhuslikud või pidingi Ralfi koera veel nägema, et hüvasti jätta ei oksa ma hetkel öelda. Kuna siin elus ei ole olemas midagi juhuslikku, siis mine tea… ju see pidi nii minema ja mul oli vaja seda kogemust kogeda.
    Nii lähedat surma kogemust mul varem pole olnud. Pigem pelgasin surma ja surnuid. Näiteks kunagi oli meil Viimsis üks ehitaja kelle suhtes oli mul väga kahtlane tunne ja paari kuu pärast oligi läinud siit ilmast… täitsa noor mees aga ok see selleks.
    Igatahes pühapäeval oli Rexu veel vapralt pea püsti ja veelgi vapram Ralf ei jätnud teda viimastel öödel yksi vaid magas tema kõrval kõik need ööd. Usun, et Rexu austas seda väga. Sügav kummardus ka minu poolt sellisele imelisele hingele, kes suudab nii truult kõrval olla oma sõbrakesel nii ööd, kui päevad ise teades, et tal kohe, kohe aeg minna ja vaja koerake mõtetes vabaks lasta… ning lisaks oma emotsioonidega tegeleda.
    Kolmapäeval kiskusid vägisi ka minu mõtted Rexule ja Ralfile. Seega otsustasin palvetada koera eest ja lasta ka oma mõtetes Rexu vabaks.
    Tundsin, et pean veel Ralfile helistama -tegingi seda. Ta oli kurb ja nukker samas teadlik, et vaja koer vabaks lasta ning varsti , varsti on minek. Koer oli temas sama moodi kinni ning Ralf tundis, et ta peab vahepeal tuppa minema, et lasta koerakesel rahus minna. Nii, kui ta käe peale pani tuli Rexul kohe eluvaim sisse tagasi ja ta kohe ei saanud rahus minna. See näitabki, et loomad on oma peremehes samuti kinni.
    Olen südamest tänulik, et Ralf ei keelanud mul tulla ja ma sain enne lendu veel nii teda, kui ka ta koera näha. Otse loomulikult lootsin ikka elusat Rexut näha, kuid tsirka 5-10 min enne minu jõudmist oli Rexu igaveseks oma maisest kehast lahkunud. Laksin vaikselt aida poole, kus küünal põles -Ralf mängis koerakese kõrval trumme ja helikausse nii, et see tunne oli selline eriline, kui aida poole astusin. Kui nägin oma silmaga, et koer on lahkunud võttis ikka pisara silma küll. Kallistasime ja kõik nagu tasakaalustus hetkega, pisarad kuivasid silmapilkselt ja kurbus kadus. Sellise sisemise rahu tunde lõi kuidagi sisse, sest teame ju mõlemad, et hing on igavene ja koerakesel kergem minna, kui suudame lahti lasta.
    Olgugi, et Rexu keha lebas elutuna – tunne oli endiselt eriline ja no kohe teadsin ja tundsin, et Rexu vaim on endiselt seal meie juures. Milline imeline rahu tunne valdas hinge , kui ma varem pelgasin surma ja surnuid, siis sellest kogemusest sai minu jaoks täiesti uudne ja eriline kogemus surmast, kui sellisest- mis tegelikult on ainult teise olekusse minek, sest usun ikkagi, et me ei kao kuhugi ka peale surma.

    Mis ma, siis sellest kogemusest õppisin. Õppisin seda, et tuleb väärtustada oma sõpru, tuttavaid ja sugulasi siin ja praegu, sest iial ei tea millal kellegi eluküünal kustub. Samas oli mul kuidagi kergem minna Austraaliasse, sest et olen küll kaugel aga siiski elus ja tervise juures. Vahemaa ei tähenda midagi, sest me kõik oleme seotud.
    ELADA TULEB TÄIEL RINNAL SIIN JA PRAEGU NING OMA UNISTUSED TEOKS TEHA!!!

    Tänud Ralf, Rex ja teised asjaosalised, kes mulle neid emotsioone võimaldasid ning mind taas nagu ellu äratasid. Raha eest me juba selliseid kogemusi ja emotsioone ei osta… neid tuleb ise kogeda ja läbi elada ilma edasi lükkamata ja hirmu tundmata, sest muidu võib juhtuda, et kogu elu magame maha… enda elu elamata.

    Pole küll nii osav kirjasepp, kui Sina Ralf aga tundsin, et vaja jagada.

    Siret

  2. Aivar kirjutab:

    Ka minul on Rexust vaid head meenutada. Esimest korda nägin teda Ralfi juures vast 6 aastat tagasi, tohutult suur koeramürakas tuli vastu, haugatas paar korda ja surus ennast tugevasti küljega vastu minu jalga. Hindasin koera, mita ta tahab sellega mulle teatada- kas hoiatab vôi avaldab poolehoidu. Mul on elus olnud selline kogemus Moskvas, kus mind kutsuti külla ja kui perenaine läks süüa tegema tuli ta tohutu dogi ja pani oma raske pea mulle sülle, kui püüdsin end liigutada vôi teda silitada, urhatas hoiatavalt. Nii istusingi kui kivikuju suure koera pea süles ja ei julgenud liigutada. Reks vaatas otsa oma targa pilguga ja lasi sügada. Imestasin, sest Ralf elab metsade keskel ja koera kohus on maja valvata- see koer oli aga üks osa tervendaja tiimist ja suhtus külalistesse kui abivajajatesse.
    Olen korduvalt Ralfi küünis magamiskotis Reksu kôrval maganud- ta tuleb kuskil öösel ja surub end sinu vastu- rahulikult ja autoriteetselt. Kui oli külmem, nihutasin talle tekiserva peale, sest magamiskotist piisas. Hommikul sôime Reksiga kaasavôetud vôileibasid ja vaatasime avatud uksest varahommikust auravat maad. Mul on ka omal koer, kuid tütarde soovil väike kleinspitz, tegelikult olen alati suurt koera tahtnud. Tänan Sind ka omalt poolt Rex.
    Kuna olen arst, olen näinud palju surmasid- väga sageli inimesed tuuakse haiglasse oma viimaste päevade kergendamiseks. Ma muidugi ei tea, kas me kergendame nende äraminekut vôi muudame kôik vaid raskemaks- valuvaigisteid ja rahusteid täis inimene vôib olla ei saagi vajalikku surmakogemust, nii nagu keisrilôikega sündinud lapsed ei saa sünnikogemust. Kui ühte olen küll aru saanud- surm on leppimine kôigega mis on, ka oma lahkumisega. On hea , kui suudame leppida ja minna lasta oma eluajal, aga omast kogemusest ma tean kui raske see on- kôige raskem on loobuda oma minakujundist, sellest mida môistus on loonud vôi mida ma arvan, kes ma olen.
    Ostsin Nepaalis viibides lama Zopa Rinpoche raamatu ” How to enjoy Death”, môeldes oma vanemate peatsele lahkumisele. Kuid seda raamatut on raske lugeda ja tunnetada, eriti kui see puudutab ennast vôi oma lähedasi nende elu lôpus. Zopa Rinpoche ütleb, et hea surma teenid elades head elu, head elu elada segavad aga ego ja tema toodetud môtted ja emotsioonid. Kui vaatan oma vanemate piinasid viimaste aastate jooksul ei tea ma äkki mida teha- kas lasta olla neil nii nagu nad on, sest see on vaid nende elu. Kui neid vaatama lähen, leian nende häälest viha ja etteheited, süüdistused, et nendest ei hoolita piisavalt, kaastunde otsimist ja manipuleerimist, hirmu, klammerdumist minu ja ôe elude külge. Kui koju tuled, oled nagu aasta vanemaks jäänud ja täiesti segaduses. Järgmine kord lähed vaatama mitte sellepärast et tahad, vaid sisemisest kohustustundest, vanemad siiski. Teades, et minu asjad neid palju ei huvita, ei huvita ka lastelaste saatus ja olen kuulanud tundide viisi kui ebaôiglane ja masendav on elu- sulgun enda kaitseks ja sulen kôrvad. Ma tuleks hea meelega, kui ma saaks tunda selle kesta taga olevat tôelist elavat hinge, oma ema ja isa ja saaks tänada neid oma elu eest.
    Kuid mul on ka üks eriline surmakogemus. Einar oli minu poja naisepoolne vanaisa- eluaegne sportlane, tööstustegelane, väga kôva vaidleja ja Keskerakonna poliitika kaitsja. Mäletan neid pikki öid sünnipäevade järgi, kui igaüks kaitses omapoliitilist seisukohta küünte ja hammastega. Einar oli kange ja sihikindel, oma tervisest eriti ei hoolinud, kuid ka spordimehena suuri haigusi polnud, vaid puusaliiges oli kulunud ja proteesitud.
    Kuid siis hakkas Einar nôrgaks jääma- loomulikult ta eitas kôike, rassis edasi nagu jaksas. Kuid tervis jäi kehvemaks ja tulid palavikud- viisime haiglasse ja selgus, et puusaliigese protees oli mädanenud, tal oli sepsis ja juba maksa ja neerupuudulikkus. Käisin Einarit sageli vaatamas, poeg oli temas kôvasti kinni ja tema lapselapses. Mitu lôikust, rasked järelravid ja Einar muudkui eitas oma rasket seisundit. Olin siis juba Soomes ja käisin teda vaatamas môni päev enne surma- temas oli toimunud tohutu muutus, ta pilgus oli allandmine, leppimine ja rahu. Küsisin kuidas läheb- ta vaid naeratas ja küsimusele, kas ta käsi ja jalgu liigutab vastas, ei saa- nad on nad kinni sidunud. Muidugi polnud nad kinni seotud, ta ei tundnud neid enam. Ta sai aru, et lôpp on lähedal ja oli end täisesti lôdvaks lasknud, alla andnud ja leppinud.
    Surusin pisarad alla ja jätsin ta üksi. Paari päeva pärast oli ta läinud, matusetel oli ta näol vaid temaele teadaolev naeratus, ta oli midagi môistnud ja endas rahu leidnud.

    Tänan ka sind Ralf oma kogemuse jagamise eest. Loodan, et môistad ka mind ja minu tundeid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga