“Igaüks meist on pandud siia,
sellesse aega ja sellesse paika,
et tema isiklikult otsustaks inimkonna saatuse.
Kas Sina arvasid,
et Sind pandi siia millegi vähemtähtsa pärast?”
– Lakota pealik Vaatav Hobune
Saabusin mõned päevad tagasi suusatamast. Kodusel metsateel nägin karavani tee ääres seisma. Süda läks raskeks. Majale lähenedes nägin tulesi metsas. Meel läks väga raskeks. Viimased metsakübemed kaovad maja ümbrusest. RMK krundil käib lõikus. Pimedas ei saa aru milline on laastamise ulatus. Natuke toas toimetamist ja lähen küüni magama. Küünis läheb vahepeal valgeks. Harvesteri tuled heidavad valgust ja varje küüni sisemusse. Justkui jälitajad otsivad viimaseid metsakübemeid. Hommikupoole ärkan pimeduses. Keegi liigub küünis. Rex magab rahulikult mu jalgadel . Ilmselt mõni kodutu kass otsib sooja. Harvesteri prožektorite valgusvihk liigub läbi küüni. Keegi võpatab mu jalgade läheduses. Justkui lumivalge kass, aga kõrvad. Need on pikad ja võpatavad. See on Jänku. Tal on hirm, ta on segaduses ja otsib varju. Kodu on hävitatud. Vaatan ta silmi. Jänes magab avatud silmadega. Ta on shokis. Silmades on kurbus ja arusaamatus. Täielik tühjus. Ta on koos minu ja koeraga. Mujal on müra, kolin ja langevad puud. Mul hakkab kurb ja paha. Klomp on kurgus. Tunded tahavad minust üle rullida. Mõtlen metsale, loomadele, Eestimaale…
Minu jaoks on Eestimaa mets, meri ja rahvas. Metsa rahvas. Miski eriline meelelaad. Palju seda veel on. Kui on, siis kauaks? Mujalt maailmas on selline meelelaad kadunud. Euroopas täielikult. Aasias ja Lõuna-Ameerikas on midagi taolist veel näha.
Istutakse lõkke ääres. Korjatakse marju ja seeni. Keedetakse teed ja süüakse elusat toitu, mida lõkkel valmistatakse. Puud selleks korjatakse metsa alt. Tuuakse allikast või laukast vett. Käiakse paljajalu. Paljud julgevad nii tegutseda. Kasvõi mõned päevad aastas. Siis uputakse rutiini. Läänes tassitakse kogu kaup metsa, lastakse grillil soojaks. Puhtus, steriilsus. Selle taga on hirm. Hirm elada.
Aga jänku on endiselt küünis. Valgeneb. Ta istub avatud küüniuksel ja lihtsalt on. Temas on nõutus kuhu liikuda, mida edasi teha. Ma ei oska öelda mida teeksin, kui mu kodu on ühel hetkel kadunud. Lõigatud 4 või 3 meetristeks juppideks. Kindlasti tean aga et oleksin tasakaalust väljas. Ma ei tea täpselt oma tunnet. Võibolla on see võrreldav tundega lapsepõlvest.
Minuga naaberhoovis päevast päeva mänginud koer oli jäänud auto alla. Käpad liikusid. Ta niuksus. Silmad olid tohutu kurvad. Minu silme all kadus neist elu. Ta ohkas ja oli läinud. Matsime ta hoovi. Kui kodu on läinud ja sa tead, et lähema 15 aasta jooksul kasvab sinna võsa kõrgusega 4 meetrit. Tüve läbimõõduga 4-5 cm. Tean täpselt milline on raiesmik 5, 10, 15 aasta pärast. Liigirikkus on kadunud. Vohab kask või lepp. Kuused on selle varjus poole meetri kõrgused. Samasugust võimsat laant ei pruugi kunagi tagasi tulla, mis maha lõigati. Minu ja selle jänese eluajal kindlasti mitte enam. Kooslus on kadunud. Ka neid inimesi, kes metsast nii hoolisid pole enam. Kui 15a tagasi Koppelmaale kolisin, oli siin tõsine põlismets. Kaartidel olid laid alad, mis tähistasid RMK rohekoridore, kuhu raiet ei lubata. Alad pidid jääma loomadele liikumiseks ja elupaigaks. Nendel aladel on nüüd raiesmikud. Jänes ei tunne kaarti. Ta ei tea kuhu minna.
Ka mina ei tea kuhu ja kuidas edasi. Esimest korda tunnen tõsist lootusetust. Miski siin süsteemis on väga valesti kui jänes tuleb küüni. Ta küsib minult kui teadmamehelt, mida teha. Ta tuli protseduurile. Tema ja kogu mets on stressis. Ma ei tea vastuseid jänese küsimusele, aga ma lähen neid otsima.
Täna olen ma autis. Aga ma võtan ennast kokku ja otsin vastuseid. Ma pean miskid väärtused oma elus täiesti ümber hindama. Kuskil on ju lahendused. Ma tean.
Paikest Sulle.
Otsi sinagi vastuseid . Kui leiad, jaga minuga. Koos oleme tugevad.
saatmine...
