Viimane kallistus

Tavaline väljasõidu päev patsientide vastuvõtuks. Ärkan, hommikused toimetused, lapsed koolibussi peale. Sõidan edasi Kohila poole.

8.30 teen Kohilas Keila jõe silla juures paisu kõrval oma hommikused Harmoonia energia harjutused. 9.00 tuleb esimene klient. Päev läheb-tund inimene, tund inimene. Vahepeal jalutan, teen koos ühe kliendiga sirge rühi harjutuse. Nii kulgeb kuni kella 16.00-ni. Peale seda peaks minema kodu visiidile. Mind ootab inimene kelle kehas valitseb vähk. Ta on just saanud keemiaravi kuuri. Keskendun talle. Vaimusilma maalitud pilt olukorrast on sünge. Inimene kes palub minult külaskäiku haige juurde jätab mulle taganemistee. Ta teab, et pean minema lastele kooli vastu. Ta teab, et mul on selja taga tihe päev. Vaatame üksteisele silma. Ma näen tema silmades haige inimese palvet, soovi kohtuda. Kõik kolmekesi teame, et see on ta viimane soov. Kohtuda kellegiga, kes ulatub sinnani kuhu tavainimene ka redeliga ei küüni. Pall on minu käes. Lihtne on õelda ei. Kõigile meile kolmele. Mugav oleks sõita kooli, lapsed peale võtta ja koju. Kodus ootavad õhtused toimetused. Hommikul jätkata tegemistega, mis erilist pingutus, keskendumist ei nõua. Lihtne sekeem, millega me kõik pidevalt kokku puutume.

Paarkümmend aastat tagasi kui mu karate karjäär hoogsalt ülespoole liikus olin saavutanud hea taseme. Suutsin oma särtsaka liikumise ja kiirusega kogukad vastased paika panna. Võitlesin pikal distantsil. Plahvatusega sukeldusin ohutsooni vastasele ligi, kiired täpsed lõõgid ja siis ohutule distantsile tagasi. Vältisin otsest lähivõitlust kehalises kontaktis vastasega. Leidsin ka 10 põhjust, miks ma seda ei vaja ja 100 seletust, kuis ma ilma selleta hakkama saan. Kord peol sattusin WC-s vastamisi kolme purjakil raskekaallasega. Üks neist lükkas mulle noa nina alla, teine krabas mu kätega selja tagant haardesse. Kolmas lihtsalt muigas. Edasine toimus minu jaoks nagu unes. Lõin noakangelasele jalaga munadesse, siis tõukasin jalaga end tagasi. Kukkusime koos minu kinnihoidjaga märjale põrandale selili. Tema lõi pea korralikult vastu kahhel seina ära. Olin uimane. Mina veeresin WC poti juurde, murdsin prillaua lahti ja virutasin sellega muigajale keset sihverplaati. Vana hea ja tugev paksust vineerist prillaud oli. Naeratus kadus hetkega ta näolt. Ühe täie sai noakangelane veel silmade vahele. Edasi kasutasin juba oma tugevat külge – kiirust. Hetkega olin koridori lõpus ja siis juba tänaval. Seal märkasin ka prilllaua minema visata.

Kui maha rahunesin hakkasin mõtlema lähivõitluse, oma hirmude ja mugavuse teemal. Heidete ja lähivõitluse õppimine tähendanuks nullist alustamist. Tegelemist asjadega kus olin algaja. Varsti vajus asi soiku. Kulgesin edasi oma igapäevast rada. Asja tõstis uuesti kilbile sama stsenaarium. Jälle WC, jälle madin, jälle happy end. Seekord sain aru, et rohkem pole mõtet saatust proovile panna ja kaitseingleid lõputult üle koormata. Läksin uut karate stiili õppima. Alustasin valge vööga stiilis, kus suur keskendatus heidetel ja lähivõitlusel. Mõõdusid aastad ja minust sai selles stiilis sensei-õpetaja.

Sisenen abivajaja elamisse. Korter hingab mulle vastu kurbust ja jahedust. Vanem proua on väsinud keemiaravist, sellest päevast, elust. Õieti võitlusest, mida ta selles elus on pidanud. Räägime tervendamisest. Jutt veereb sisemise rahu teemadele. Ta on mures nende inimeste pärast, kellele ta haiget on teinud. Ta tunneb, et tal pole jõudu ja võimalust neile andestada, vabandust paluda.

Andesta endale ja läbi sinu jõuab sõnum kõigile, kellele sa mõtled. Anna mulle andeks, ma armastan sind. Ütle seda endale, vabanda enda ees, mõtle sellele eneses, mis pani su nii tegutsema, et haavasid ennast ja lisaks kedagi teist. Naerata endale, sellele teisele ja kogu maailmale. See töötab. Kohati on nii raske öelda seda inimesele kellega sul konflikt oli. Vahel polnudki, miskit erilist. Sa mõistsid sel hetkel maailma ja seda olukorda sellisena ja käitusid vastavalt. See oli sinu hetke viis seda maailma armastada. Kohati võisid sa olla nurka surutud kolmandate inimeste soovidest ja käskudest. Julge nüüd endale andestada. Kõik teised on sulle sügaval sisimas juba ammu andestanud. Lase see tunne ja teadmine endasse.

Aastaid tagasi, kui mu abielu jooksis karile, olin sunnitud kodust lahkuma. Mulle ja abikaasale oli meie tollane elu egode võitlus. Mu noorimale lapsele oli see tragöödia. Vähemalt minu arust. Ma üritasin sellest temaga aegajalt rääkida kuid ei suutnud end õieti väljendada. Vast ei suutnud ka tema mu nägemust vastu võtta. Anna mulle andeks, ma armastan sind. Mõtlesin pojale, endale ja nüüd juba exile. Möödus aeg ja me mõistsime sel teemal üksteist. Kohati sõnatult. Pinge minus kadus ja seeläbi ka takistus, mis hoidis ära meievahelise mõistmise. Ennemalt ma nägin poja silmis süüdistust – sa jätsid mind maha. Nüüd, kus ma olen loobunud enese piitsutamisest on see vaade kadunud kõigi, sealhulgas ka minu silmadest.

Räägime vana daamiga. Ta andestab endale ja teistele. Ka mina andestan koos temaga. Mõtlen sellele, miks see inimene mu ellu tuli. Mil moel olen mina osalenud ta selliseks loomisel. Teeme rahu selle maailmaga. Talle hakkavad meenuma ilusad hetked elust seoses inimestega, kellele ta andestas. Tema fookus on muutunud. Maailma nägemus mis, tegeles siiani elu porisema küljega on leidnud uue pildi. Veeloik, milles paistis vaid sogast vett on selginenud. Juba on sealt vastu peegeldumas valgusehelk. Veel hetk ja pea pöördub üles otsima kust see valgus tuleb. Tema koolibri teadvus hakkas tööle. See väike lind leiab ka kõige võikama välimusega taimedest nektari. Ta märkab vaid jumalikku toitu ja sööb seda naudinguga laskmata häirida end taime välimusest või lõhnast. Ka vana daam leiab nektari – sisemise armastuse enda ja selle maailma suhtes. Ta on teinud läbi teadvuse nihke.

Mul on aeg lahkuda. Lapsed ootavad. Kallistame vana daamiga. See embus on nagu oleksid meie ümber Amma käed. Tema käed pidid muutma inimese saatust. Meie saatus on juba muutunud. Universum haarab meid veel korraks oma pöörisesse ja paneb maha särava ja õnnelikuna. Tajun erilist inimlikku soojust. Turvatunnet mida kõik vajame. Me mõlemad oleme mingist lävest üle astunud. Ta vaatab mulle kelmikalt säravate silmadega otsa. Nagu noor neiu. Selles pilgus on miskit ürgnaiselikku ja igavikulist. Seal on julgus edasi liikuda kõrgustesse, kuhu tavainimesed ka redeliga ei pääse.

Aitäh Elle, õppisin sinult hetkega, seda milleks vahel kulub aastaid.

Mõtteid kelleltki lähedaselt:

Vähk? Vähk!

Hetk tõest jõuab tasapisi ta teadvusesse… Esimene inimlik mõte ei luba kaotada lootust. Ent vaikides kompab end sisemusse pettumus ja trots. Miks just minul?
Tõde toob salamisi selguse, algab painav võitlus…Esiti kõrvalvaatajana. Läeb nädal ja nädal, nädalatest saab kuu ja veel. Lõikusele ei pääse – viga on süsteemis. Kas ja kuidas ja mille nimel päästa neid omasoodu ja omamoodu nopitud päevi, kus tegusad tunnid alati nii kombekalt ja vaheliti said säätud, abikäed iial eitavalt ei vastanud, oma palvetes ja mõtetes teisi ikka toetatud sai. Tõekspidamised, mis olid seni kindlad kui kaljusse tahutud, hakkavad tunduma tähtsusetud. Valu varju hämarad ahelad panevad need pudenema.
Operatsioon jääb hiljaks. Keemiaravid ei anna tulemusi. Poeg toob nõiarohtu, mis mitut memme on vähist puhastanud, aga seda ei tihka juua, kui keemiline vedelik soontes omasoodu tuikamas. Samal põhjusel jäävad tarvitamata ka Vigala Sassi väega rüütatud tarkused ja vägijook.

Nüüd, alles nüüd saab selle räsitud ja mõttes, pelglike piirides naisega teoks kohtumine Ralfiga. Uskusin, et tema pääseb aitama. Pääseski.

Pärast seda kohtumist nägin kergemalt õhkamas rahus naist, kes võttis väärikalt kanda liigvalguse valjad. Ralf oli temas avanud selguse värava. Sisemise rahu valvur oli toeks ajani, mil igaviku kutsung võidu sai…

Teen tänust kummarduse!

Rubriigid: ettevotmised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Viimane kallistus on saanud 2 vastust

  1. Ireen kirjutab:

    Jah… mitte alati ei ole abi vaid see, kui saad kellegi terveks teha või elu päästa. Vahel on suur abi sellest, kui aidata inimesel leida sisemine rahu ja tasakaal. Ja kõik ongi parimas korras. Aitäh, Ralf, selle südamliku loo eest! :’)

  2. Tiiu kirjutab:

    Mulle meeldib väga Ireeni mõte “Vahel on abi sellest, kui aidata inimesel leida sisemine tasakaal”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga