USS, MINU VARJATUD POOL

SONY DSCSõidan koolibussile vastu, et lapsed kouju tuua. Tee peal vedeleb jäme kaigas. Kuidagi imelikult laineline. Lähemale jõudes saan aru, et tegu on ussiga. Kindla peale rästik. Peatan auto kümmekond meetrit enne roomajat. Panen mootori seisma ja väljun. Naeratan endale ja rästikule. Meeldiv kohtumine päikeselisel teel.

Teen  iseeendas energiate maandamise, loon ühenduse ussiga – ja lähenen talle.

Tegemist on umbes 75 sentimeetri pikkuse päris priske vanema isendiga. Ta lebab rahulikult oma kohal. Täiesti liikumatult. Ma lähenen aeglaselt ligi meetri kaugusele ja kükitan. Lõõgastun, ühendan meie energiakehad. Mul on paljaste jalgade otsas  sandaalid ning jalas üleskääritud teksad. Rästik tõstab pea, sisiseb vaikselt, tõmbab kergelt rõngasse ja vaatab mulle otsa. Ta  paneb paika oma turvatsooni ja annab mulle konkreetselt endast märku. Ole ettevaatlik, ära mind lõmasta, mina austan sind, vasta mulle samaga. Vaatame üksteist ja tunnetame vastastikku energiaid. Meil kummalgil pole kiiret. Lihtsalt oleme ja naudime päikesepaistet. Naudime ka teineteise seltskonda.

Ma ei tea, mida uss minus näeb. Mina näen siidpehmet läikivat nahka. See on mõnusa õlise läikega. Selja peal lookleb nurgeline siksakk.  Uss  roomab meetrikese edasi. Keerab pead ja vaatab minu poole. Mao liikumine on imeliselt sujuv ja elegantne.  Näen  justkui vee voolamist. Ta on täiesti üks Emakese Maaga, kasutab liikumisel ära kõik kumerused ja kivikesed. See on täiuslik. Tal on kerge kõhklus minu suhtes, aga ta saab aru, et tema privaatsust austatakse. Mingi aja pärast soovib roomaja oma teed minna. Mõnus roomamine – ja juba kulgeb ta okste ja kulu vahel. Peatub. Vaatan, kui imeliselt sulab see vingerdaja loodusse. Vaatan kõrvale. Kui pilgu uuesti tagasi põõran, on madu kadunud. Kuis ta suutis nii kiirelt kaduda? Keskendun ta energia jäljele  ja kohale, kus viimati ussi märkasin.

nastikTa on sealsamas, otse minu vaateväljas, peesitab päikeses, kuid on nii loodusesse sulanud, et praktiliselt märkamatu. Ta on üks kogu ümbruse, kõige elava ja olevaga. Ta on igas mõttes tasakaalus. Ta on oma olemises, meie kõigi ühises olemuses. Ta on armastuses – ja kiirgab seda kõikjale enda ümber ning võtab vastu kogu loodusest. Nii nagu meiegi oma sügaval sisemuses.

Naeratan ja lähen oma teed. Lapsed ootavad. Kohe on saabumas ka järgmine inimene Pesa tallu.

Mul on elus olnud palju kohtumisi erinevate ussidega. Minu vanematekodus löödi ussid maha. Ilma pikema arupidamiseta. Pea torgati kepiga maasse. See tundub nii jube, aga see oli tolle aja maailma nägemus. Ei räägitud siis tasakaalust, harmooniast, ei räägitud armastusest. Oli must ja valge, õige ja vale, sõbrad ja vaenlased, kasulikud ja kahjulikud. Viimased tuli hävitada.

Tallinnas elades teadsin Irus kohta, kus kaldajärsakul võis alati 4-5 nastikut kohata. Aegajalt püüdsime poistega neid. Korra sai isegi üks kooli kaasa viidud. See oli loomulikult paras sigadus, aga eks me kõik ole lollusi teinud.

Mõni aeg tagasi nägin Saaremal tee peal nastikut. Lähenesin talle rahus ja tasakaalus. Panin käed ta ette maapinnale. Mingi aja päras voolas ta mu peopesadele. Mõnus väike ja kõhnake lapseke oli. Soojendas end peopesadel, jagas minuga oma armastust. Veidi  aja pärast lasin ta rohu sisse.

Eelmisel aastal  olime paarikümne inimesega Austrias matkal. Teel nägime nastikut. Kui oma kambaga  ussi sisse piirasime, kohkus vaene väike loomake väga. Kuna olin talle kõige lähemal ja paljajalu, puges ta mu tallavõlvi alla pakku.  Mõnus soe tunne oli. Nautisin seda. Kui astusin sammukese kõrvale, puges ta kohe jälle talla alla. Tundsin, kuis me sulasime üheks. Tajusin, kuidas me kõik otsime turvalisust ja harmooniat selles maailmas.

Õuele vurab uus auto. Minu parkla pinda puudutavad  naisterahva jalad. Esimine küsimus, mille ta esitab on: kas siin usse on…  Näen tema silmis paanikat. Rahustan ta maha. Kõnnin muru peal paljajalu. Tema vaatab igaks juhuks maha. Istume jõe äärde. Vestleme…

Kindlasti on kusagil läheduses madu või mitu. Meis kõigis on varjatud tume pool, millega kardame kokku puutuda. Hirm, viha, armukadedus ja veel ühtteist. Me põgeneme millegi eest oma elus, oma maailmas. Miski meis toob selle välja. Uss, madu, roomajad on võimsad avajad, kes lasevad meil endasse vaadata. Kui aastaid tagasi toimus minu avanemine, sain aru, et mina ja me kõik oleme piiritud. Meie füüsiline, jämemateeria omab küll kindlaid piire, aga selle ümber on mitmed läbipõimunud kihid peenmateeriat, mis on täielikult läbi imbunud ja ühenduses kõige meid ümbritsevaga.

SAAREMAA NASTIK PEOSKui oleme rahus, aga seda on väga vähesed, tajume seda sidet kõige ümbritseva, kogu planeediga. Puud, taimed, loomad metsas on tavaliselt rahus ja tajuvad hästi meie seisundeid. Reeglina on enamus inimesi pidevalt tasakaalust väljas. Kuna loodus meie ümber tajub seda, siis viime ka puud, põõsad ja loomad tasakaalust välja ning nad üritavad põgeneda meie eest. Või sulguda, et oma harmooniat säilitada. Kui sa näed madu  5-6 meetri kaugusel, siis oled sa temaga juba ühenduses.

Sinu peenmateriaalne keha  või aura on juba temaga läbi põimunud ning tema aura on juba sinusse sukeldunud. Te olete ÜKS. Mao võnge toob pinnale sinu tumeda poole. Kui teed taotluse, et see sinust lahkub, siis ka nii juhtub. Kui põgened, jääb raske energia  sügavale energiakehasse. See on nagu külm metallikamakas su taskus, mis otseselt ei sega, aga võtab ära elulusti. Pidevalt on sõna otseses mõttes külm.

Aastaid tagasi avanedes nägin esmalt puudes voolavat energiat, valgust. Kui keskendusin puule ja mõtlesin – sa oled imeline! – nägin, kuidas puu lõi särama ja kiirgas seda valgust minule ja teistele puudele. Sügavamal keskendumisel tajusin selles puus oma energeetilist olemust. Ma tajusin, et mingil tuum-olemise tasandil olen mina see puu. Kui jälgisin puult minusse kiirguvat ja minus voolavat valgust, siis tajusin, kuidas see puu on teatud tasandil mina ise. Avatud seisundis puudub aeg ja ruum.

Kuna madude teema on mind alati huvitanud, keskendusin rästikule, keda olin paar nädalat varem  mõnusas männikus mättal näinud. Hetkega sain temaga kontakti ja nägin teda samas kohas mõnusalt mättal keras olevana. Saatsin talle mõttes armastust, ütlesin, et ta on täiuslik ja ma imetlen teda. Rästik lõi särama. Imeline roosakas ja kuldne valgus täitis kogu ta keha  ja kiirgas seda minu poole. Samal hetkel nägin ja tajusin seda energiat ja valgust endas. See oli igas mu rakus, see täitis kogu mu olemuse mingil erilisel tasandil. Nägin ja tajusin rästikut justkui väikeste veetilkadena kõikjal oma kehas. Ta oli seal kogu oma täiuses ja ilus. Keskendudes rästikule nägin tema rakkudes enda peegeldust. Olin temas justkui väikeste mehikestena, nagu lilliputtidena, kes naeratasid mao sisemusest.
Oleme alati üks kõige sellega, mida näeme ja tunneme. Saame kõike seda kasutada oma elu muutmiseks, selle loomiseks. Kui näeme madu, oleme temaga üks. Kui  suudame säilitada rahu, siis loome seda endas ja maos. Kui saadame talle armastust, saadame seda iseendale ja kogu planeedile. Kogu kõiksus saab sellest väge ja harmooniat. Kui meis on hirm usside suhtes, siis viitab see miskile energiale, emotsioonile, tundele meis, mida me kardame, ei tunnista ega salli.

Eneseleidmise-ERNA-2011-cUss avab selle piirkonna, selle seisundi meis. Vaja on sellele tundele otsa vaadata, see enda sisse lasta. Alguses on raske niimoodi tegutseda. Miski justkui lämmatab. Võib tajuda valu, hirmu, soovi põgeneda – tegelikult enda eest. Selles paanikaseisundis on meil võimalus anda sellele energiale, tundele, mis meis möllab, suund.

Mõtle, tee taotlus, et see energia liigub sinust Looja tasandile, kus see transformeeritakse ja muudetakse  sind kägistavast energiast positiivseks, loovaks energiaks. Jää oma kohale ja tee selline taotlus. Hetke pärast võib sinus rusuv tunne muutuda veel tugevamaks, siis aga tajud, kuis see hakkab sinust lahkuma. Protsess on mõnus, nagu lilleõis avaneb sinus. Tajud kergendust – ja samas tunned, kuidas kehas miski uueneb, avaneb. Pinge kaob.

Vahel kestab see vabanemine mõne sekundi. Nagu vana puu , mis kukub hetkega maha ja viib raginal kõik sinu kammitsad kaasa. Vahel on see protsess pikem ja vajab paari kordamist samas situatsioonis. Samamoodi kui lõke, mis vaikselt immitseb, siis  lõõb loitma, põleb tunde ja tuhastab kõik ülearuse.

Ilmselt on suhteliselt vähe neid, kes kriisi seisus suudavad paigale jääda, taotluse teha ja siis jälgida, mis temas ja ta ümbruses toimub. Me kõik teame puudusi ja probleeme endas ja tavaliselt leiame võimalusi, kuidas nende eest põgeneda. Samas teame, kuidas inimesed, kes varem verd kartsid, töötavad kirurgina, kõrgusekartjad paigaldavad antenne, liikluses paanikat kogenud tegutsevad kullerina. Kui nad vaid soovivad ja astuvad selleks samme.

Mina kartsin samuti millalgi pimedat metsa – ja läksin sinna jooksma. Kartsin surnuaeda – ja läksin sinna, kuni sain sellise rahu, kus hommikune linnulaul mind kalmistul äratas. Sõjaväelased, arstid, politsei harjutavad pidevalt oskust kriisisituatsioonis käituda tasakaalustatult. Sul tuleb lihtsalt tahta ja algust teha. Loobuda põgenemisest.

Millest alustada?

Alustuseks kontrolli, kas su kehas on piisavalt vett.
Võta endale pool tundi vaba aega. Lülita välja mobiil, et selle lained ja kõned sind ei segaks ja tee läbi rahustav hingamine.
Nüüd joo klaasike või rohkem vett. Tee taotlus: ma rahunen, ma vajun sügavale sisemisse rahusse.

Pane käsi kõhule ja tunneta hingamist. Hinga sisse 4-6 sekundi jooksul, hoia paar sekundit hinge kinni ja hinga sama aja vältel välja. Võid uuesti pausi teha. Peale väljahingamist hingepeetus aitab eriti siis, kui oled tugevalt ärritunud. Käsi on kõhul selleks, et saada kehaga kontakt. Taju, kuidas hingamise algul tõuseb kõht, siis rind, kuidas nad täituvad ja laienevad. Välja hingates taju kõhu ja rinna tühjenemist. Naudi seda, kuidas kogu keha hingab. Mingi aja pärast saad aru, kuidas sa hingad koos sinu ümber olevate taimede, loomade ja putukatega.Võid kuulata enesepuhastuseks ka mõnda meditatsiooni Hagal.ee kodulehelt. Ole sisemises rahus – seal, kus sa tajud, et su põhiolemus on armastus.

Tee otsus, et enam elus ei põgene sa usside või  mõne muu sind painava foobia eest. Lepi selle otsusega. Tunne, et sellest saab su meelesisund. Sinu probleem on su meeskonnaliige, kellega koos liigud elus edasi. See on sinu sünnihetk uude elusse. Naudi ennast sellisena.
Esimeseks korraks võib sellest piisata, ära kiirusta. Võid ka edasi liikuda. Tunneta ennast. Küsi oma sisemiselt tarkuselt nõu.
Tee taotlus.

Iga kord, kui näen või kuulen madudest, käivitub minus puhastusprotsess. Ma avanen valgusele ja väele, mis selles olukorras peitub.
Otsi madude pilte raamatutest, vaata loodusfilme. Kui tunned  pinget endas, siis tee taotlus, palu vabaneda sind lämmataval energial. Leia inimene, kes naudib madusid, kuula tema juttu – ka lindistus sobib. Taju armastust ja valgust, mis selles jutus või tekstis peitub. Vestle temaga kasvõi mõttes. Esita talle endas küsimusi. Kuula sisehäält-  ja tema vastused on sinuga.
Kujuta  ette, kuidas sa madudega vestled, suhtled, silitad nagu kassi või koera.
Mine  loomaaeda. Tee  enne taotlus – minust lahkuvad madudega seotud pinged. Võta  kaasa inimene, kel on head suhted roomajatega ja lase  endasse kiirata tema väge.
Leia võimalus  loomaaias, loodusringis võtta kätte madu, uss. Kui see moment on raske, naudi  seda hiljem  kodus, kiida  ennast, mediteeri. Lae  end meditatsiooniga.
Pean meeles:
Madu tuli mu ellu sellisel kujul, et õpetada mind, näidata teed vajadusele  muuta meeleseisundit. Kui ma olen nüüd hakanud mediteerima, endale aega leidma, ennast nautima, siis mao kui vastase kuju kaob mu elust. Ta on andnud mulle, õieti jaganud minuga endas peituvat väge ja ma saan temaga edasi suhelda kui hea sõbraga.

Minu meeleseisund on muutunud. Minu suhe maailmaga on muutunud. Ma olen õppinud ennast armastama ja leidnud tee, kuidas muuta hirm armastuseks.

Ralf

 

Rubriigid: ettevotmised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

USS, MINU VARJATUD POOL on saanud 3 vastust

  1. maie kirjutab:

    Tere! Ma olen väga tänulik julgustamise eest! Nii palju , kui ennast mäletan, on mul hirm olnud madude ees. Teie juttu lugedes tekkis mul hoopis teine suhtumine nendesse. Vaatasin rahulikult pilte, kus te hoiate neid käes. Huvitav on see, et avastasin juba natuke varem, et ma nii hirmsalt enam ei kardagi. Kui telekas näidati usse, siis vaatsin isegi mõnda aega. Teie jutu lõpus , mulle tundub, oli ka vastus minu küsimusele, et kuidas mu suur hirm on asendunud palju väiksemaga- tegelen alates jaanuarist Kundalini joogaga. Suur aitäh Teile toetuse eest!

  2. Annika kirjutab:

    Siiras tänu, Ralf!
    Käin sageli loomaaias loomadega suhtlemas. Lihtsalt lobisemas. Jututeemasid nendega jätkub lõpmatuseni.. .Hüäänide juures tuleb peatuda pikemalt.. Nemad vajavad imetlust sinu südame põhjast, rohkem…Kui tänuväärsed need veidi pusaskarvalised loomakesed sulle selle eest on. Teeb nukraks, kuidas paljud inimesed nendest ükskõikselt mööduvad, või mis veel nukram- neile inetusi loobivad. Sageli!
    Madude osakonna olen siiani vahele jätnud. Nüüd ootan seda aega, et paari päeva pärast nendega kohtuma minna… Aitäh Sulle Ralf! Võib-olla sa ise ei tajugi, mil moel muudad maailma!

  3. Ralf kirjutab:

    Tore on lugeda su südamest tulevaid sõnu. Hüaanid on imelised loomad, kes loonud endale tasakaalus ühiskonna. meie veel sellist ühiskonda pole suutnud luua, aga oleme teel sinna. Mul oli Hiina loomaaias tore kohtumine madude ja merikilpkonndega. Aitäh sulle, ka sina muudad oma vestluste, oma meeleseisundiga maailma. Taju seda armastust mida jagad ja võta see julgelt omaks. Aitäh Sulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga