Olen käpuli liival. Ninagi vastu sooja maapinda. Päike paneb kuldse ranna särama. Pööran pilgu imepeentelt kristallidelt tulevale sätendusele. Lähen sinna sätendusse sisse. Ma ei keskendu. Aju, mis tavaliselt töötab beeta tasandil on mõistnud mu soovi sukelduda selle maailma saladustesse. Ta on end ümber lülitanud uuele sagedusele. See on alfa tasand. Olen siin ja praegu. Selles hetkes.
Kui vaatad kuidas üksiku liivatera tahul murdub päikesekiir võid avastada end uues maailmas. Keskendud säravale valgusele liival. Lähed selle helenduse sisse. Hetke pärast näed seal justkui säravat imepisikest vikerkaart. Veel vaatlust. Lased sel pildil peegelduda läbi oma sisemise sära. Nüüd näed selles vikerkaares ümarat, sissepoole keerduvat spiraali. Kui muudad oma hingamise rütmi, muutub ka spiraali kuju.
Kohati näed justkui viljaringe maailma põldudel, siis jälle tekivad samasse kohta rattakodarate taolised triibud. Lõdvestud, hajutad oma pilgu, spiral muutub säravaks nagu briljantide jada. Hingad, mõtiskled ja tekib DNA kaksik ja siis kolmikspiraal. Hetke möödudes näed spiraalide kimpu. Neid on põimunult kümmekond või enamgi. Ka meil peaks olema samapalju ahelaid DNA-s.
Need kujundid koosnevad justkui väikestest olenditest, kes muudavad oma asetust vastavalt sinu teadvuse muudatustele. Nii loome me maailma. Ka aatom on kvanttasandil tühjus. Vaatleja – sina või mina loome uurides, vaadeldes selles tühjuses mateeria. Loome mitte millestki uue reaalsuse, uue elu.
Olen sellest vaatlusest ja loomisest täielikult haaratud. Olen osa sellest. Olen elu saladuses sees. Naeratan ja viin pilgu suuremale pildile. Vaatan veidi kaugemale. Näen paljaid naisekäsi ja päikesepruune rindu. Õlavarre tagant vaatab kikkis rinnanibu otse minu silmadesse. Voogavad juuksed on kenasti õlgadel. Ka kõigi nende naiselike väärtuste omanik uurib koos minuga säravaid liivateri. Tunnen kuidas päike ta paljal seljal mängib.
Sealt põrkab tunnetus tagasi mu paljastele reitele ja kannidele, mida päike küpsetab. Juba kuskil pool tundi on möödunud miniatuuride maailmas. Sirutan end, vaatan ringi. Astun välja miniatuuride maailmast.
Enne seda aga olid Harmoonia harjutused.
Meil oli kirjavahetus. Kodukal harmoonia harjutused üleval aga kõik pole päris selge. Miski pole mõistetav ja kuidas need asjad üldse käivad. Videos pole kõike näha, vaja oleks spets õppevideot. Minu arvamus on – kui miski segane ja tahtmist jätkub, pole ükski tee liiga pikk, et kokku saada. Kui on õpilane, tuleb ka õpetaja. Kas väljastpoolt või su sisemine teejuht asub sind õpetama.
Hommikul pool üheksa saame rannas kokku. Vaja oli selgeks saada needsamad Harmoonia energia harjutused.
Alustame õppimisega. Läheb palavaks. Viskan särgi maha. Näitan ette, vaatan pealt. Katsetame, proovime, harjutame. Tajun, et miskis asjas oleme rutiinis. Eriti mina. Olen neid harjutusi tuhandeid kordi teinud, näidanud, videos oma tegemisi vaadanud ja teiste tegemist uurinud. Tunnen, et midagi ahistab mind. Oleme avalikus rannas, veidi kõrvalisemas kohas.
Tõmban püksirihma lahti, hetk pusimist ja olen nagu ema üsast välja astunud. Ma ei mõtle, keda ma šokeerin või mis mu ümber toimub. Müürid kaovad minu teelt. Olen täiesti VABA. Mu kaaslane on ka täie teadvuse juures ja toimetab innukalt harjutustega. Ei minesta. Natuke harjutamist ja astun oma õpilase juurde. Võtan ta särgi värvlist kinni. Ta jõuab küsida: “Kas sa võtad minult ka särgi seljast?” Ma ei vasta aga rinnahoidja lendab juba laias kaares liivale. Naeratame. Ei mäleta millal end nii vabana tundsin. Oma kaaslase silmist loen sama. Harjutame täiesti uues tunnetuses. Asjad loksuvad ise paika. Mu kaaslane avastab kuidas end voolama lastes ta lõpetab minu kopeerimise. Samas leiab ta oma naiseliku mooduse selles elus koos Harmoonia harjutustega liuelda.
Harjutame edasi. Astun oma kaaslasele ligi, põimin käed ta ümber. Jõuan vilksamisi näha sätendavaid higipiisku ta rindade vahel. Järgmine hetk tunnen soojust ja päikeses küpsenud naha lõhna.
Krudisevad sammud liival mõõduvad meist. Keegi meesterahvas astub imestunud pilgul läbi meie nii öelda treeningsaali. Ta on näinud meid harjutamas ning mu rahulikku liikumist oma kaaslase juurde. Seda kuidas hetkega muutsin end trennipartneri kehakatteks. Veel sekund ja ta tajub erilist õhkkonda meie ümber. Ta tajub, et on sattunud olevikku. Kogu ta olemus ütleb – RESPEKT.
Harjutame edasi. Küsin kaaslaselt, mida arvas kui ta embusse haarasin. Ta oletas, et märkasin miskit energeetilist blokki, millest oli vaja vabaneda. Tänaseks piisab harjutamisest. Lõõgastame end rannaliival.
Ta märkab sädelevaid liivateri. Vaatleme neid. Päike hellitab meid ja sädelevaid miniatuurseid spiraalie. Keha, aeg ja ruum on kadunud. On hetk, milles kõik on võimalik. Iga inimene siin planeedil peaks kordki sellist tunnet kogema. Parim kui see hetk oleks lõputu.
Sirutame, katame oma ihu. Kell on juba kolme kallal. Pea tööpäev oleme avatud meelega tegutsenud. Tänutunne hõljub meie ümber. Nii hea on tegutseda sellises meeleseisundis. See pole õppimine ega õpetamine. See on oma elu loomine.
Suur tänu kaaslane sellise päeva eest.
Ralf
saatmine...
