Kevad astub oma samme. Astub juba talvisest pööripäevast alates. Pungi
hakkavad puud looma novembris. Neil on aega. Nad ei kiirusta. Ei kiirusta ka
siis kui väljas on plusskraadid. Nad kulgevad omas tempos. Kasvavad, hingavad, tunnetavad temperatuuri ja maailma enda ümber. Pole kärsitust.
Kui mõni lumikelluke alustab teistest varem, siis naeratatakse talle. Kui mõni
sarapuu ja lepp õitsevad ja tolmutavad oma sabassi, siis naeratatakse neile ja
lihtsalt vaadatakse kuidas neil läheb. Vaadatakse ka juba puhkenud sinilille
ja võilille. Kogu loodus teab ja tajub, et kõik on üks. Keegi ega miski ei seisa
eraldi.
Mina naeratan naatidele, kes ninad välja pistnud. Natuke omakasupüüdlikult. Naeratan, räägin, kiidan neid ja söön ära. Mõnuga võtan endasse nende julguse olla esimesed. Võtan nende otsustavuse ja rahu. Võtan ühenduse ilmaruumiga ja katsetamis lusti. Rahu olla selles hetkes, mis ka ei juhtuks. Teadmise, et kõik on nii kui peab. Vitamiinid ja mineraalaine saan peale kauba.
Naeratan ka nõgestel, kes küüni ees rohetava. Räägin nendega juttu ja korjan. See aasta nii varakult. Pärast hoian kahe käega teetassi ja joon. Kiirustamata. Vaatan leeki kaminas ja kasvan koos maailmaga. Kiirustamata. Olles olemise hetkes.
Kõikjal on kevad või lihtsalt kiirustamine. Ega ma täpselt tea. Aga ma hoian oma tempot. Kui keegi vuhab must mõõda liikluses, siis see on nii. Ma hoian oma tempot. Naeratan endale ja maailmale. Kiirustajale. Kui keegi toimetab mitme asjaga korraga ja tormab, on see tema valik. Kui märkan seda olen talle tänulik.
Ta tõi kuskilt mu sügavast olemusest päevavalgele tormaja. Ma leian selle endas ja jagan talle rahu. Ma julgen endale öelda, et MINUS on tormaja. Ma tunnistan seda. Ma lepin sellega ja jagan talle rahu, armastust. Me oleme üks. Väline tormaja on mu õpetaja kui julgen seda tunnistada. Kui olen endas peituva tormaja rahustanud, kiirgab see rahu ka välisele tormajale. Kogu maailmale. Kõik rahuneb. Tormaja saab kontakti selle osaga
minus, kes joob kamina ees teed. Me joome seda koos tormajaga ja rahuneme. Ikka koos. Oleme üks. Suures plaanis pole mind ja teda, on üks tervik, kes ainult koos saab olla rahus ja õnnelik.
Vaatan last, kes uurib kraavis voolavat vett. Surgib pulgaga sügisesi lehti, mis
vees hõljuvad. Ta on selles hetkes. Ta on parimas, mida maailm meile jagab. Ta
on kohal. Tema lapselik otsija ja uurija on täielikult virgunud. Ka mina olen tema tegemistes sees. Või on need minu tegemised. Meie kõigi. Uurin, otsin, hingan just praegu seda hingetõmmet. Ma ei kiirusta. Ei proovi kahte hingetõmmet korraga teha. Kõike jätkub ja on külluses. Kõik jõuab minu, meie kõigi juurde just siis kui oleme valmis vastu võtma. Olenemata sellest kas kiirustame või mitte.
Kui sul soov kogeda rahu ja vaikust endas, tule pööripäeva matkale.
- 20.03 kell 18:45 – 19:00 koguneme Pesa talus lõkke ääres.
- Umbes kell 19:10 teeme meditatsiooni.
- 19:30 läheme metsa kulgema. Laseme oma sisemise lapse tegutsema.
- Otsima, katsetama, tundma rõõmu elust.
- Kella 21:30 paiku jõuame tagasi lõkke äärde. Lõõgastume, räägin Jordaania matka muljeid. Mis oli Petra koobaslinnas, Wadi rumi kõrbes? Mis on surnumeri? Kuidas on olla lihtsalt mere ääres? Sekka tundeid Israelist.
- Mingi hetk läheme uuesti metsa kulgema.
- Kes soovib jääb Pesa tallu küüni, kuuse alla või püstkotta ööbima?
- Kui hommikul aega, siis läheme ja leiame veelgi vaikust ja rahu oma eluteele.
Oma osalemissoovist anna teada ralfneemlaid@gmail.com
Osaluspanus 15€
NB! Kui ilm vesine ja maapind märg koguneme enne Pesa tallu jõudmist metsa
tukas lõkke platsil. Olen seal ka varem vesise ilmaga matka alustanud.
Päikest
Ralf
saatmine...
