Neli päeva pimedust ja valgust

Esmaspäeva õhtu. Kell on 21. Astun Piusa koobaste ees autost välja. Hea Haldjas Reet Kalamees on toonud mu siia. Ta ütleb – kadestan sind heas mõttes. Sammun pimedusse. Mõne hetkega saan üheks metsa, küngaste ja uduse ööga. Ma olen teel. Turistidele mõeldud koopad on kenasti suletud. Usaldan oma tunnet ja lasen jalgadel mind kanda. Tuleb pimeduses leida endale ulualune ja koht vaimseks teekonnaks. Mõne aja pärast leian pimeduses koopasuu. See on küll veidi varisenud, kuid sisse pääseb ilma suurema vaevata. Sisenen. Täielik pimedus, vaikus, veidi rõske. Vaatan lähiümbruse üle ja leian koha, kuhu oma laager sisse seada. Laotan lebomati liivale, magamiskoti selle peale ja poen sisse. Lõõgastun. Vaikuses põksub süda üle kogu koobastiku. Nagu iseenesest alustan meditatsiooniga. Ma lihtsalt olen see. Saadan armastust kogu universumile, meie kenale koduplaneedile, Eestimaale, lähedastele ja enesele. Tunnetan, kuis see armastus kogu kõiksusest ringiga minuni tagasi jõuab. Siis lihtsalt olen. Saadan endale harmoonia energiat. Õieti tunnetan seda endas voolamas. Lõõgastun. Vajun sügavale sisemisse rahusse. Naudin olemist. Ma ei söö, ei joo, ei liigu paigast. Uinun, ärkan, mediteerin, olen. Taotlen avanemist uuele energiale, vabanemist sellest, mis mu edasiliikumist pidurdab. Nii kuni kolmapäeva hommikuni. Kord magades, kord ärkvel tajun kuidas aeg venib. Teda õieti pole. On vaid sündmused, mida ellu tõmban. Vaatan kella. Aeg ei liigu. Täielikus pimeduses liiguvad justkui vaid minutiosutid. Aeglaselt. Pimedus on kella kinni plomminud. Kui minu arust on mõõdunud päev, on kell edasi liikunud vaid kolm tundi. Meditatsioon, millele tavaliselt kulutan tunni, on siin oma otstarbe täitnud kümne minutiga. Miski materialiseerub ja toimub hetkega, miski kulgeb lõputult. Ja pimedus rõhub, surub, kleebib , matab, väsitab. Mind ründavad, väsitavad mu oma mõtted, vanad emotsioonid.

Taskulampi kasutan minimaalselt. Esmaspäeva õhtust kolmapäeval kella 12-ni vast kokku 5 minutit. Kogu see periood pole ma kordagi tõusnud. Ma pole söönud. Joonud vast pool klaasi vett. Lamamine ilma kordagi tõusmata on vägagi kurnav. Liiv mu selja all on kõvaks rullitud. Mõtlen voodihaigetele ja pimedatele. Ilma ise midagi niisugust kogemata on väga raske neid mõista. Saadan neile kaastunnet ja armastust.
Kolmapäeval kell 12 tulen koopast välja. Maa on vahepeal kattunud valge vaibaga. See on NII ILUS JA IMELINE. Ma vaatan maailma uute silmadega. Ma tajun asju teistmoodi. Olen väsinud, kondid haiged. Aga õnnelik, et selle katsumuse ära tegin.

Esmaspäeval ma lihtsalt läksin koopasse ja lamasin seal. Ma ei vaadanud ega uurinud ringi. Kuidagi ei soovi enam pimedusse minna, aga samas tahaks rohkem pilti saada kohast, kus viibisin. Maa all on kenad galeriid, sammaskäigud. Kõrgust 1,5 – 4 meetrit. Samba laius kuskil 1,5-2 meetri vahel. Galeriid on kohati sirged, kohati käänduvad kuhugile. Osad lõpevad 20 – 50 meetri pärast, osad kaovad kuhugile lõputusse pimeduse. Kerge on end sinna kaotada. Näha on varasemate külastajate poolt tehtud tähiseid orienteerumiseks.
Tunnen, et olen midagi ära teinud, aga vaja on edasi tegutseda. Ausalt öeldes ei viitsi. See pimedus rõhub nii metsikult. Pean aru ja otsustan vahetada koopaid. Järgmised koopad on niiskemad. Algusosa on oma pesaks kasutanud rebased või kährikud. Seal haiseb nagu karuslooma kasvatuses. Tagapool jääb hais vähemaks. Lae all tiirutavad justkui vaenlase hävitajad. Need on nahkhiired. Tavalisellt lendavad nad vaikselt. Siin on aga parajat laperdamist kuulda. Koht pole kõige kodusem, aga tean, et midagi on pooleli, pean neis käikudes veetma veel ühe päeva ja öö.
Viskan pikali ja teen taotluse. Puhastuda parimal, mulle ja kõiksusele sobival moel. Mediteerin. Kohe satun justkui sinavasse vertikaalsesse valgustunnelisse. Laskun selles tunnelis justkui langevarjuga alla ja avastan end valgusringi keskel. Mu ümber istuvad ringselt vaaraode taolised hiiglased. Nad meenutavad Egiptuse hiiglaslikke kujusid. Olen justkui nõukogu ees. Mingi aja pärast saan justkui tiivad. Mind imetakse kuskile üles. Hakkan nägema erinevaid sündmusi oma elust. Need on seotud rõõmu, kurbuse, vihaga. Tunnete ja emotsioonidega eri olukordade ja inimeste suhtes. See on justkui tunnete tornaado, mis must üle käib, endasse haarab ja siis kuskile maha viskab. Mõne hetke pärast kistakse mind uuesti keerisesse. Mu sees pillutakse kõik laiali ja pannakse uuesti kokku. Mul on kohati piinlik ja häbi. Olen kui alasti ja häbenen. Mul on mu tegude ja tunnete pärast vastik. See ei lõpe kuidagi, on kurnav, õudne. Soovin koopast välja. Olen nõus Tallinna poole jala minekut tegema. Äkki torm raugeb. Laskun sinises energiavihus uuesti hiiglaste nõukogu ette. Hetk rahu ja mind imetakse uuesti tornaado poolt kõrgustesse. Seekordne möll on hullem. Emotsioonid, tunded matavad mind. Seekord miski sõna otseses mõttes plahvatab minus ja mu ümber. Miskit hullemat annab välja mõelda. Vahepeal on nagu ilma piduriteta rattaga mäest alla kihutamine. Sa näed, et miskit hullu on tulemas, aga võimalust seda muuta ei ole. See on nii piinav. Kadalipp kestab 3-4 tundi, siis väike paus, nõukogu ette ja möll jätkub. Tohutu soov on koobastest pageda. Üritan olukorra kergendamiseks end Harmoonia energiaga turgutada. See ei tööta. Kuulen, kui miski minus ütleb- sa oled üksi, sa saad sellega ise hakkama, keegi ega miski ei saa sind aidata.
Piinavad emotsioonid, nälg, ebamugavus paigapeal tundide viisi lamamisest. Keha vappub vahepeal justkui krampides. Kord kuum, siis külmavärinad. Tundub, et olen selle surve all olnud terve igaviku, et selline surve on mind rõhunud kogu mu elu.
Üks hetk tajun, et mina olen see piinaja, kes on ennast aastakümneid nuhelnud, rõhunud. Ma mõistan seda. Ma tajun seda iga keharakuga. Kõik see, mis minuga siiani on sündinud, on mu enda poolt ellu kutsutud. See on minu loodud põrgu, millest ma pole suutnud välja astuda.

Koos mõistmisega saabub rahu. Kõik piinav kaob. Jäädavalt. Seda ei ole enam. Mõistmisega muutub midagi mu energeetikas. See on imeline tunne. Tee sinnani võttis aega aastakümneid. Viimased 18 tundi teises koopas olid väga kordumatud ja meeldejäävad.
Silmade ees helendab. Ma näen kottpimeduses koopa seinu ja lagesid. See ei üllata mind. See lihtsalt on. Näen, kuis nahkhiir teeb tiiru ja siis kaob. Ise justkui hõljun. Imeline kergus on minus. Kas see on valgustatus? Ei tea, aga vähemalt üks samm minu otsingute rajal. Vajun sügavale sisemisse rahusse. Koopaseinad helendavad sinakaslillalt. Laes on putukad ümbritsetud vikerkaartega. Olen selles õndsuses terve igaviku. Mõistan, kuidas mina ja me kõik end kogu elu oma emotsioonide ja tunnetega piiname. Kui veel mõni hetk tagasi soovisin koopast põgeneda, siis nüüd võiks siia jääda elu nautima. Särav pimedus hellitab ja kallistab mind. Imeline reipus ja energia täidavad mind. Tänan südamest koobast, teen talle kummarduse ja lahkun. Kontidest on valu ja jäikus kadunud. Hakkan astuma pika sammuga Obinitsa suunas. Minus on tohut vägi, valgus ja elurõõm. Naeratan ja naudin teed, tuisku, Piusa jõge, kitsekarja luhal. Saadan neile kõigile armastust ja valgust. Seda on lõputu hulk.

Kirjutatud ühe hingetõmbega koobaste antud valguses.

Ps. Aitäh Reet abi eest sel rännakul.

Naeratame

Neli päeva pimedust ja valgust on saanud 7 vastust

  1. Monika kirjutab:

    aitäh jagamast :), see kirjutis puudutas lähedalt, pisaradki voolasid…veelkord aitäh!

  2. Anne kirjutab:

    Aitähh Ralf,mul tekkis kohe tahtmine ka koobastesse minna.Paar aastat tagasi käis üks teadjanaine Kabli päikeseloojangu festivalil rääkimas üksi koopas olemisest,seal kogetust ja neist tunnetest,mis pimedas eraldatuses olles tekkisid.Sellest ajast alates tuleb aeg-ajalt tahtmine ise seda kogeda.
    Veelkord suur tänu Sinu kogemusest osa saamast,ehk suudan kunagi ka ise seda kogeda….

  3. Katrin kirjutab:

    Võimas! Selle kogemuse läbi tegemine on elamus meile kõigile!

  4. Ralf kirjutab:

    Kuskis jaanuaris Teen sinna matka. Matkame ümbruskonnas. ööbime ja mediteerime koobstes.

  5. Diana kirjutab:

    Aitäh jagamast! Nii ilus…hinge läks just see koht kus tõded, et ise oleme oma piinajad…jaa, see ongi nii….see on nii kurb ja loodan südamest, et me kõik kes seda soovivad saavad sellise kogemuse läbida ja puhuastuda.

  6. Helbe kirjutab:

    Ralf, aitäh jagamast. Ainult iseenda kogemuste kaudu mõistame olukordi, hetki, situatsioone jne… Naeratame

  7. Ruth kirjutab:

    Aitäh, Ralf!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga