Veebruar – Kasuta seda, mis on sul olemas

Sa pole õnnelik sellepärast, et sa ei tea,
mida teha, vaid sellepärast,
et sa ei tee, mida sa tead.

Pärastlõuna aastake tagasi. Istun jõe ääres paisu lähedal ja lasen päikese käes kehal kuivada enne kui jätkan liikumist. Valgus katsub mu kõhtu ja õlgu. Mõnusalt silitab rinnalihast ja reisi. Pea on tühi. Olen lõpetamas oma umbes tunnist jooksuringi. Märkan vastaskaldal liikumist. No pole tõsi. Rex jõuab vee äärde, joob ja sukeldub voogudesse. Ujub üle. Kallas on siin järsk. Märja kasukaga üles saamine osutub võimatuks. Ta ujub allavoolu ja proovib järgmist kohta. Jälle ebaõnnestumine. Kolmandas kohas saab ta end väsinult kuivale vinnatud. Olen viimased korrad teda jooksule kaasa võtnud, teinud kodu lähedal väikese ringi ja saatnud ta siis koju. Ega ta taha tagasi minna. Soovib nagu vanasti tõsist metsaringi. Aga jalad ei kanna. Seekord jäi ta pokude ja pajude vahel alumistesse okstesse kinni. Pidin ta kahel korral üle rägastiku tõstma. Tahtmine on tal kõva. Kui tõstan, siis uriseb ja protestib. Saan ise.

Vähe aega enne seda jooksu käis üle hulga aja vana tuttav. Vaatas mu sõpra ja ütles: “Rex, sul on habe halliks läinud”. Tal on tõesti õigus. Habe, koon ja rind on hall. Tagumised jalad kohati lohisevad. Silmad on hallid ja nägemine vilets. Tänase jooksu alguse sai Rex raskustega tehtud. Kui lahku läksime, algas minul tõsine kraavide ralli. Panin kiiruse peale. Lendasin üle tõsise raiesmiku. See rägastik oli kõiksugu risu-räsu täis. Lisaks veel vett täis harvesteri roopad ja augud. Varsti jäi teele ette Keila jõgi. Pool kahlates ja ujudes ületasin selle. Teispool jõge käis maaaluse kaabli paigaldus. Kopp mõllas. Korralik kraav oli mu teele kaevatud. Hüppasin üle ja jätkasin oma trenni. Uuesti jäi teele Keila jõgi. Väike ujumine enne finišit. Siin ma nüüd istun ja vaatan Rexule silma. Kuidas ta suutis. Esimene reaktsioon on vihastamine. Paneb ennast ohtu, ei kuula sõna, võib metsa jääda.

Aga kas ta tahab sellist laisa elu. Ilma särata. Selles pilgus, millega ta mind piidleb, on midagi muud. See pilk on tal ka enne olnud aga pole kohale jõudnud. Ta ütleb mulle – pane mind kirja. Selles pole etteheidet, pole viha ega kannatamatust. Lihtsalt palve. Kui sul on nädalane järjekord tervendamisele, siis pane mind kirja. Ootan kui vaja ka kaks. Olen juba nii kaua oodanud.

Me tegeleme tihti asjadega, mis tunduvad õiged, aga ei vii kuhugi. Kui katus katki, paneme ämbri alla ja tühjendame seda iga vihmahoo järgi. Leiame vajadusel suurema ämbri. Suures pildis teeme elu keeruliseks aga hetke olukorra lahendame. Harjume totra lahendusega. Käime vahel pool elu tsink pang näppus, mõistmata oma teguviisi tragöödiat. Kui puudub kõrvalpilk koliseb pang vahel surmani.

Olen Rexu juba pool aastat jooksust eemal hoidnud. Jah aeg lendab. Vihastanud, kui kaasa tikub. Kurjustanud, ähvardanud. Raisanud energiat ei tea millele. Lõhkunud sellega tegelikult ennast. Tema on järjekindel. Mina väldin ta pilku. Olen ta unustanud.

Olen Rexu ravitsenud. Käsi peale pannud, aga miski on puudu. Ma pole uskunud. Ta on vana. Aeg vaiba peal pikutada või kodu ümber jalutada. Kas ma ise tahan vaiba peal pikutada. Kui tahan, siis otsustan ise, millal sellega alustan. Hetkel olen üritanud suruda kedagi raamidesse. Selleks, et endal mugavam oleks. Olen klammerdunud ühte võimalusse – istu kodus. Samas olen surunud raamidesse ka enese. Kui oled raamides, siis puudub lõtvus ja vaba kulgemine maailmas. Kui pole vaba kulgemist, pole ka armastust enda suhtes. Kui ei armasta ennast ei saa armastada ka kedagi teist.

Rexu pilk ütleb – sa ei usu endasse. Sul on kõik võimed ja oskused. Miks sa ei kasuta neid. Loobudes võimetesse uskumast paneme kinni miski kanali endas. Me oleme poolikud. Alguses oleme täiskuu, siis viimane veerand ja üks hetk on pimedus. Me ei usu endasse. Me ei armasta ennast. Kui oled juba korra midagi endas sulgenud, liigud järjekindlalt pimeduse poole. Vahel kiiremalt, vahel aeglasemalt.

Rex vaatab mulle endiselt otsa. Naeratan talle. Ma mõistan lõpuks. Aitäh õpetaja. Vajun sügavale sisemisse rahusse. Panen käed Rexu tagajalgadele. Ta surub oma märja kasuku mu vastu. Harmoonia energia läheb voolama. Rexu läbivad värinad. Natukese aja pärast lõdisen ka mina. Ükskõik mida siin ilmas näed, see on sinu looming. Ükskõik mis tasakaalust väljas, on sinu tekitatud. Mis on kaunis, on sinu loodud. Sinu nägemus. Alusta endast. Ole see vägi, mis tasakaalustab kõike sind ümbritsevat. Vaata oma armastava pilguga kogu maailm ilusaks. Sina oled kese. Võta vastutus endale. Nii ütleb Ho’oponopono. Havai õpetus tervendamisest.

Vappumine lõpeb minul ja Rexul. Oleme mõlemad selles hetkes. Täiuses. Liigun kerge sörgiga kodu poole. Rex püsib kenasti kannul.

Jaanuari lõpp 2016. Olen sama koha peal jõe ääres. Jääkaane peal voolab vesi. Laman lebo-matil ja kuulan vee vulinat. Olen tunnikese pikutanud ja endasse süvenenud. Rex tukub mu jalgadel. Paar päeva tagasi oli jooksuringi päev. Tegime väikse kambaga sõrki ja tiibetlasi. Ümisesime mantraid. Tasakaalustasin osalejaid. Vahepeal jooksime metsalõigu põlvini lumes. Taevast tuli haljast vett ladinal pähe. Rex silkas kord ees, kord taga. Paarsada meetrit jooksu, siis lõdvestus.

Keegi jooksjatest küsib kui vana mu neljajalgne sõber on. Kuskil 17a on ta vanus. No ei saa olla. Pole ühtki halli karva. Jookseb ja mängib nagu kutsikas. Silmad säravad. Kõik on tõesti täpselt nii. Rex on suutnud aja teistpidi keerlema panna. Mingi aeg hakkasime üksteisel silma peal hoidma. Rex jälgib, et ma ennast ei kaotaks. Mina laen teda ja puhastun ise. Koos oleme täiuslikud. Vaatn oma neljajalgse õpetaja silmadesse. Olen peale suvist õppetundi paljutki oma elus muutnud. Praegu näen ta silmades miskit uut. Miskit sisendavat. Hetkel ei saa täpselt aru, aga küll ma mõistan ükskord.

Või on nii, et tegelikult ma tean ja mõistan aga ei tegutse.
Päikest Sulle Rex, mu parim kaaslane.
Ja sulle, kes oled minuga õppimas.

Rubriigid: ettevotmised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga